Winnerdance-u sain ka uuesti ree ette rakendatud. Huvitav kuidas hipodroomil traavleid ette pannakse? Kas nendega minnakse aiste vahele või käru tuuakse ise hobuse taha? Minul ei tahtnud ta mitte kuidagi aiste vahele astuda. Tee mis tahad, tema oma taguotsa ei liiguta. Mees võttis kontrolli enda kätte ja natuke tugevamalt märku talle andes ta ka sinna astus. Ülejäänud rakendamine möödus ilma probleemideta. Sõitma hakates ma pelgasin kohutavalt tee peale minekut. Esiteks libeduse pärast, sest tal ei ole raudu all ja teiseks autode pärast. Ratsa olen ma temaga varasemalt käinud maantee peal ja siis pole see asi meil üldse hästi lõppenud... või noh ratsaniku jaoks, sest Vinnu hüppab kraavi kui auto peaks tulema. Aga kuna meil endal on auto olemas otsustasime ise katsetada kuidas ta reageerib. Esialgu mees sõitis hästi vaikselt mööda: midagi juhtunud. Siis juba kiiremi: ikka mitte midagi. Isegi kõrv ei liikunud paigast. Lõpuks sõitis mees 3-da käiguga gaas põhjas (et auto ikka võimalikult palju lärmi teeks ilma signaalita) meist mööda ja oh mu üllatust: Vinnut jättis auto täiesti külmaks. Ta tegi täpselt seda mida mina talle ütlesin. Muidugi kogu selle eksperimendi käigus ma julgustasin teda selja taga. Siin kohal mulle jääb arusaamatuks see, kuidas ta nii kuulekas on ees olles. Kas tõesti hipodroomil on teda nii õpetatud, et ei mingit isetegevust? Hobune oli tahtmist täis, ilma ühegi probleemita sai meil sõit tehtud. Ette rakendades ja koplis olles on mul tegu justkui kahe erineva hobusega. Teisi hobuseid pole jõudnud kiusata. Võimalik, et lähiajal lahkub meie karjast Henry SV kes on meil olnud alates juuli 2012 kosumisel. Omanik tahab ta maha müüa. Kindel on see, et seda poissi jään ma taga igatsema.

Vinnu rakendasin ette. Rakendamisse suhtus peale pikka pausi üllatavalt stoiliselt aga kui rakend liikuma hakkas oli paanika missugune. Selle hobuse puhul on hea see, et ta usaldab inimest ja üheski ohuolukorras ei ole ta käest lahti tõmmanud. Kõige rohkem kartis ta seda, et äkki jookseb rakend kandadele: taguots oli nii kortsu tõmmat kui vähegi andis ja saba jalge vahel. Aga pärast paari minutit rahustamist rahnunes ta maha. Lõpuks käis ta täiesti rahulikult: ei tõmmelnud ega midagi. Aga ree peale ma veel ei istunud, käisin kõrval tal. Järgmine kord tuleb mees talutama ja mina ohjadega taha. Aga temaga on üks häda: ta kardab autosid. Tee peale temaga minna ei saa. Peame kõvasti tööd tegema hakkama, et temas autode hirmu vähendada. Abramiga ei ole veel jõudnud tegeleda. Eile rakendasin Mitcheli ette, tegime põllu peal ühe väikese tiiru. Korraga rohkem ei saa sest lihased on tal olematud.

Terekest taas

Tere üle pika aja kallid lugejad. Palju vett on vahepeal merre voolanud. Kolisin Vigalast ära, sain teistkordseks ema ning Twister lahkus traagilise õnnetuse tagajärel taevastele karjamaadele. Aga enne seda oli lisanud mu karja läti tõugu ruun Mitchel, eesti tõugu ruun Abram ning külalistena on Henry ning Estepona. Winnerdance on endiselt oma koha peal ega liigu kuskile. Bolgi otsustasin pidama hakata kuna hakkan vaikselt õpetama rakendihobuseks Abramit. Ärge nüüd toolilt püsti hüpake ja karjuge, et vara veel ju. Jah ta on alles aastane, õigemini saab nüüd kevadel kaheseks aga see tüüp ei oska mitte midagi. Isegi käekõrval käia. Sepp saab temaga küll hakkama aga on vaja, et see tegelane ennast kätte ka annaks ilma saiakotita. Ehk siis kuni suveni me tegeleme elementaarsete oskuste omandamisega, ning nii muuseas panen teda ka aiste vahele seisma. Suvel hakkan ohjamist õpetama ja järgmine talv panen ree ette. Kuna mul on kodus tissisõltasest imik, siis aja leidmine saab keeruline olema. Suureks plussiks on see, et hobuseid ei pea igapäevaselt söötma ja jootma. Aga nendega tegelema minek sõltub suuresti ilmast. Kui ikka tuiskab siis imikuga hobuste juurde minna ei saa. Sihiks võtan ka Winnerdanc-u ree ette paneku. Mis ta mul ikka laiskleb ja paksuks sööb. Kui tekkis küsimus, et kus kohas mu hobused asuvad siis: Meil on 2010 aastal ehitatud vabapidamis laut lihaveistele. Kuna lihaveise kari on väike ja ruumi palju siis hobused said endale ühe sektsiooni: nad saavad vabalt õue minna ja vabalt sisse minna. Vahekäik on eraldatud kilekardinaga. Seda kardab mu traavel muidugi jubedalt aga nüüdseks julgeb ta sealt juba läbi minna. Mitu kuud võttis ennem kui seda teha julges. Aga eks lakusool ka peibutab natuke. Sepaks on meile nüüdseks Veiko Uuk. Mitchelil peavad kogu aeg rauad all olema, sest muidu on jalad kõverad. Tema on meil ka rakendihobune. Super suks on, paras õppehobune. Täna muidu kiusasin Abramit juba. Tulin temaga "boksist" välja ja tutvustasin rege. Poiss ei tahtnud muidugi aru saada, et peab järel käima aga 5 minutit rahulikku seletustööd ja hakkas taipama. Abiks olid ka kuivatatud saiad. Tõmbasin ta aiste vahele seisma: esimese hooga tõmbas käest lahti ja jooksis lumehunniku otsa kuhu polnud sealt kuhugi saada. Siis proovisin uuesti ja teisel korral sai aru mida tegema peab. Tükk saia, 30 sekundit paigal seismist ja "tuppa" tagasi. Kokku kestis kogu asi umbes 10 minutit. Samal ajal magas ti

ta autos muidugi, sest ilm oli alla -10 kraadi külm. Andsin ülejäänud karjale ka tüki saia ja läksingi koju tagasi. Järgmine Abrami kiusamise kord on paari päeva pärast. Homme võtan Winnerdanc-u käsile. Üritan temast ka rakendi hobust saada. Eks näha ole kas sellest midagi välja ka tuleb või lõpeb asi puruks joostetud reega...